Mike Craveni uusi raamatuid ootan alati huviga. Minu seniseks lemmikuks on “Võõras veri“, mis mul hästi meelde tuli, kui kogemata Eesti Masterchefi vaatama sattusin. Tippkokad, nende imeriistad, millega saab liha lõigata… jätan selle hetkel.
Ootasin seda viiendat raamatut, kuna tegevusliini tuli Erstelle Doyle palju tugevamalt. Naine on mulle eelneva nelja osa jooksul omapärase “tumeda poolega” sümpaatia jätnud ja ootasin väga, miks ja kuidas naine oma isa mõrvas süüdi on lavastatud. Vähemalt seda lubas kiire sisututvustus raamatu tagakaanel.
Kuidas Sina Botaanikut ette kujutad?
“Botaanik” algas kaugel Jaapani saare džunglis. Päris põnevalt. Ja hoidis pingeid päris hästi. Mingil põhjusel tulid mulle silme ette kohe Kepleri raamatust tuntud Joona Linna saaga uue kaaslase, kes pidevalt aias nokitses. Mida ma üritan öelda on, et Botaanik minu peas on pigem heaüdamlik inimene, kes taimede ja talveaia eest hoolitseb, kastekannuga ringi käib ning uutele õitele kauneid ja kiitvaid sõnu lausub, jalas Crocsid või kummikud ning käes kummikindad, värvli vahel väike armas aiakühvel.
Craveni Botaanik aga paneb mõtlema, kuidas ka kõige süütumad ning sõbralikumad inimesed võivad olla mitmepalgelised. Ja kujundada minu arvamuse ja ettekujutuse küsimusele, kes see Botaanik siis ikkagi on?
Stieg Larsseni Milleeniumi saaga jälgedes?
Mingil põhjusel tekkis mul lugedes tugev seoses hiljuti üle loetud Milleeniumi saaga raamatuga “Lohetätoveeringuga tüdruk”, kus samuti otsiti mõrvarit, kes iga aasta uue haruldase kuivatatud taime saadab. Botaanik viib aga taseme veel kõrgemale.
Lisaks kuivatatud taimele saab paki saaja ka ähvardava luuletuse, mis vihjab tema peatsele surmale. Botaanik on nimelt osavale taimeteadusele, täpsetele botaanikalistele joonistele ning luulevärsside loomisele lisaks üsna osav mürgitaja. Tema ohvriteks saavad inimesed, kes ühiskonnaga vastanduvad ning kelle armastajate ja vihkajate tasakaal on balansis ja ulatub suurte numbriteni. Mõnetine omakohus, mis hästi näiteks “V for Vendetta” filmi meenutas.
Stieg Larsseni maailma meenutas veidi veel Estelle Doyli uurimise kõrvalliin – justkui Mikaeli ja Lisbethi omad kõrvalliinid ühe ja teise minevikust. Botaaniku lugu areneb iseenesest üsna teistel motiividel ning sootuks muudel tõekspidamistel ja minu seosed on ilmselt ootamatud.
Lõpplahendus mürgile?
Raamat iseensest lõppeb üsna ootamatult ja jääb alati küsimus, kust läheb hea ja halva. Õiglase ja ebaõiglase piir. Samas tundsin lugedes meeletut põnevust – lõpetasin raamatu ühe päevaga. Samal ajal tajusin ka, et 4 raamatut hiljem (tegelikult juba viimases raamatus) tundsin kuskilt piirilt tema käekirja ja käekäigud ära.
Mis ei tähenda, et Botaanik halb raamat oleks. Ei ole. Minu jaoks on Washington Poe’st ja Tilly Bradshawst saanud päris huvitav koos töötav duo, mis mulle paratamatult taas Mikaeli ja Lisbethi ootamatu sobivuse silme ette manas.
Botaanik oli meelelahutuslik, kohati ootamatu (mõrvarelv) ning ärevusttekitav, mõneti etteaimatav. Ma nautisin väga mõrvari profiili ning suurepärast “kastist välja” politseitööd.
PS: soovitan kindlasti ka Botaanik baari Tallinna vanalinnas.
