Avastasin poes raamatuid lapates et olen Fjällbacka saagaga üsna heal järjel. Nimelt lugemata oligi saaga 8. raamat \”Inglitegija\”ja juba varasemalt silma jäänud uusime teos \”Lõvitaltsutaja\”, mis alles hiljuti poelettidele jõudis.
Otsustasin, et just selle teose endale järgmise raamatuna ka koju soetan. Tunnen, kuidas Camilla Läckberg on mulle juba nii palju mõnusalt pinevaid kuid elulisi lugemishetki pakkunud, et ühel hetkel soovid autorit omal moel tunnustada.
Ja mis oleks parim tunnustus, kui tema raamat minu riiulis – ostetud teadlikult?
Ma arvan, et väga polegi. Inglitegija aga jäi mulle näppu viimasel raamatukogukülastusel ja suur oli mu rõõm, kui sellega sealt koju silkasin. Kuidas Erica ja Patricu lood jätkuvad?
Inglitegija kummaline päritolu… ja tähendus
Minu tunnetus ja teadvus inglitega on umbes see, et nad on siirad ja puhtad tiibade ning halo-aupaistega olendid, kes laulavad inglikooris. Jah, olen kuulnud Luciferist, kes olla n.ö \”must\” ingel ning tekitab silme ette kohe \”Luikede järve\” musta-valge luige duo.
Camilla Läckbergi \”Inglitegijas\” aga on inglitel omamoodi lähenemine ja \”inglitegija\” on vaat et isegi kogu loo kurikael- mitte otseselt, kuid avardab lugu ootamatutes suundades. Lähenemine oli äärmiselt omanäoline nagu kogu süžee tõeline müsteerium: Lihavõttesöömaajal on ühel väikesaarel asuvas majas justkui keset toidukorda 5-liikmeline pere haihtunud, tuppa jäi tuterdama aastane väike Ebba.
Aastaid oli lugu lahendamata mõistatus – mis perega juhtus? Kuhu nad kadusid? Mis saarel juhtus? Kuid nagu Fjällbacka saagas ikka, siis minevik tuleb olevikku kollitama ja müsteeriumid saavad loogilised vastused.
Ebba on nüüdseks juba ise täiskasvanud ja ema, kes oma lapse kaotanud… teisest küljest on naine omamoodi ingel, kes Fjälbaccaga huvitaval moel seotuks jääb.
Müsteerium Lihavõttelauas
Lihavõttelauast justkui haihtunud perekond on kahtlemata äärmiselt huvitav lugu – eriti, kuna \”laud\” asus majas väiksel saarel ning sealsamas olid alles paadid, millega saarele sai. Märke, mis võis perega juhtuda, ei olnud – ei verd, ei sissetngimist, ei mööbeldamist. Õõvastaval kombel oli 5-liikmelise pere pisim tütar elus ja alles. Automaatselt tõi olukord mulle silme ette Mõrvamüsteeriumi õhtusöögi, kus salaja seltskonnas ka mõrvar eksisteerib ning seltskonna ülesanne on oma rolle täita… ja mõrvari eest hoitud olla.
Mind köidab tohutult Camilla Läckbergi võime tulla välja teemadega, mis on nii põnevad. Need kajastavadki pinevaid juhtmisi, mille juured ulatuvad aastatetagusesse aega. Nii jooksebki ka Inglitegijas paralleelselt 2 looliini – üks tänapäeval ning teine andmaks konkteksti kogu raamatu põhiteemaks olevale kuritööle. Nii jätkub ärevaid hetki kuni lõpuni välja – Inglitegija ei olnud mingi erand, sest saladused avanesid alles täitsa viimastel lehekülgedel.
Igapäevaelu Fjälbackas
Fjällbacka saaga raamatute juures naudin natukene sealset igapäevaelu, mis mõrvarite otsimise ning ootamat süžeeliini vahel alati mahub. Perelised väljakutsed, uued kohtumised, armumised aga ka tõsisemad kaotused ja purunenud südamed.
Minu jaoks teeb selline igapäeva kujutamine Läckbergi raamatud nii avatuks ja siiraks ja on ilmselt ka põhjus, miks ikka ja jälle end sealt väiksest Rootsi rannikulinnast leian. Samastun hästi ka Ericaga – olles suur kirjutamishuviline, on täitsa vapustav temateekonda järgida. Ahjaa, oma vaimusilmas kujutangi teda ette nagu Camillat ennast ja küllap ongi just seesama kirjanik raamatu tõeline kangelane.
Mõneti on see Fjällbacka elu nagu Õnne13 – kohati toimub palju ning teinekord on tegemist lihtsalt igapäevaeluliste murede ja rõõmudega. Õnn ja number 13 ühes aadressis- on see vedamine või saatus?
Vaata minu mõtteid ka teiste Camilla Läckbergi Fjällbacka raamatusaaga raamatute kohta.
Kui Sulle Skandinaavia krimkad meedlivad, soovitan ka Kepleri raamatuid. Peegelmees oli näiteks grammikene õõvastavamad.
