Nagu Eesti rahvas armastab ikka \”Õnne 13\” sarja, olen mina ennast sidunud väikse Fjällbacka asundusega Rootsi läänerannikul. Ja muidugi sealse Tanumi politseijaoskonna tegelaste ning kohaliku andeka põneviku kirjaniku Erica Falckiga. Nii oli selge, et Fjällbacka saaga järgmise raamatu ma enda riiulisse soetan. Camilla Läckberg on andekas ja tahan osa tema loomingust enda ümbere koju.
Nii jäi Lõvitaltsutaja mulle silma juba jõulude paiku, kuid raamat jõudis minu koju uuel aastal, kus jäin korraks kõhklema, kuna ka Sebastiab Bergmanni saaga uus raamat \”Need, kelle minevik kätte sai\”.
\”Uuel kuul\” lubasin endale ja läksin koju Lõvitaltsutajaga, et ennast taas Erica ja Patricu eluga kurssi viia.
Tsirkus ja leib.
Mäletan, kuidas vanemad mind lapsena tsirkusesse viisid – kaugele ulatuvat tsirkusetelki, rattaga sõitvat karu, põlevate kurikatega žonglööri ning kleepuvat suhkruvatti, mis mulle ei maitsend, kuid mida enamik lapsi tuutude kaupa sisse sõid. Minu jaoks oli tegemist alati põneva päevaga – juba hommikust täitis mind elevus ja lugesin venivaid tunde selleni, et juba minema hakkaksime.
Show alguses lavale jooksvad klounid tähendasid üht ägedat õhtupoolikut, mil lummatult silmad eksootilisele tsirkuseareenili pöörasin ning korraga ahhetasin võimatuna tunduvate trikkide ees, tundsin õudu pikkade õhulendude ja ohtlike kiskijate korral ning tundsin, kuidas maagia mind lummab. Vaimustusin sädelevatest ja värvilistest kostüümidest, erinevatest trikkidest ja inimvõimekusest ning uskusin siiralt, et ka minu tulevik on tsirkuses.
Umbes samasugune oli ühe loo peategelase – vangistuses oleva Laila- tunne tema lapsepõlves Fjällbackasse jõudnud tsirkusest. Erinevusega, et tema jäigi tsirkusega seotud, kuna puhtjuhuslikult õnnestus tal ära võluda tsirkuse kõige kõvem mees – Lõvitaltsutaja. Nende elu kulgeski nagu tsirkuseetendus – algas huumoriga nagu klounid, oli lennukas nagu õhuakrobaadid, selles oli müstilist maagiat, kuid lõppes see katastroofiga. Lõvi tegi taltsutajaga 1:0. Aga mis juhtus?
Laila tappis oma mehe. Vähemalt selline lugu on kirjas politseiraportites ja seda räägib ta ka ise. Erica Falck pole asjas päris kindel ja teab, et oma sisetunnet tasub usaldada. Jah, tean, et mul endal on ka Ericalt palju õppida.
Hobused ja antiikautod.
Minu jaoks on \”Lõvitaltsutaja\” kindlasti Fjällbacka saaga üks õõvastavamaid teoseid – seda eelkõige jõhkruse tõttu, mida uue raamatu sarimõrvar-piinaja ette võtab. Olen lugenud tänaseks ehk isegi sadu krimkasid, kuid tunnistan, et siinne mõrvar teeb nii mõnelegi silmad ette.
Tsirkuseetendusse lisandub loo arenedes hulk hobuseid, põnevaid antiikautosid ning hullumeelseid videofilme. Igalühel neist oma roll ja omamoodi valem, kuidas loo pahalane üles leida. Vürtsi lisab Erica Falcki tähelepanek ja naiselik sisetunne, mis siis leiab seosed, mis esmapilgul tunduvad olematud.
Leht-lehe haaval hargneb üks põnev lugu põnevusest, piiritust kurjusest, erilisest armastusest ning põlvkondadevahelisest dilemmast. On selge, et veri on paksem kui vesi ning on hullemaid kiskijaid kui Lõvid – mõned neist meie ümber.
Mulle väga meeldis, aitäh Camilla Läckberg, toomas meie argipäeva igati inimlikke, kuid põnevaid, teoseid.
8/10.
