By Stephanie Meyer
Jah. Videvik ja armukolmnurk inimese, vampiiri ja libahundi vahel kuulub ka minu kahekümnendate algusesse. Jah. Ka mina olin mõtetes vampiiri (loe: Robert Pattinsoni) armunud ja ootasin põnevusega, kuidas lugu jätkub.
Eelarvamus vampiiridest
Mäletan, selgelt, et olin ühe projektiga oma elu esimesel reisil Aasias. Ühel järjekordselt meeletul kuumal päeval Taiwanis nägin seal ühte kohalikku meie grupi hulgast bussis “Twilighti” nimelist raamatut lugemas. Lugeda meeldis mulle juba toona ja sestap sööbis mulle mällu pilt raamatukaant kaunistavast punasest õunast ja Maggie Wu nimelisest neiust, kes selle teose igale poole kaasa vedas ning mistahes võimalikul hetkel süvenenult sellesse sõna otseses mõttes uppus:
“Oh, mis raamatut Sa loed” küsisin ma selges inglise keeles, isegi üritamata mõelda, kuidas see võiks hiina keeles kõlada. Teadsin, et raamat on hiina keeles “shu”, ja lugema “kan”. “Kan-shu”? Jah, midagi sinnapoole…
“See on armastuslugu kus peategelasteks on vampiir ja inimene.” vastas Maggie üsna elavalt, nagu sealsed inimesed ikka. Vaatas mulle viisakalt otsa, kuid nägin pilku, mis ei soovinud rohkem ühtki ülearust sekundit selgitustele kaotada. Maggie oli taas oma salapärase Videviku lummuses.
Minu Lummus ehk esimene kokkupuude Videviku saagaga
Toona seal päikselises ja palavas Taiwanis seigeldes ulatusid minu mõtted vampiiridest vaid süngete losside, pikkade keepide ja nahkhiirteni. Nagu väga paljudel teistel oli siis veel vampiiri ja Dracula vahel võrdusmärk. Seda enam tundus Maggie raamatuvalik mulle kummalisena, kuid kuigi Dracula on põnev, ei tundunud ta minu jaoks just selline deitimise-kutt… aga ühe Aasia neiu jaoks… no mine tea. Kindlasti äärmiselt põnev.
Ühesõnaga kogu see lugu ja “armusin vampiiri” mulle toona kuidagi huvi ei pakkunud… ja unustasin kogu selle loo peagi. Kuniks raamatust tehti film, milles mängis peaosa täitsa hurmavalt seksikas Robert Pattinson. Ja ilmselgelt sai sajanditevanune Dracula minu silmis noore näo ja vampiir uue tähenduse – seda enam, et film oli puhta nüüdisajast ja noortest, kes ise Draculat samuti vaid õudusjutuks peavad.
Ja kuigi see esimene film, nimega “Videvik” jäi ka minu lemmikuks, lugesin ma samuti – raamatuid sisuliselt neelates ja igal vabal hetkel – läbi kõik “Videviku” saaga lood. Ja vaatasin kõik filmid. Kuulusin hinges ja südames tiimi “Edward”, kuigi pidasin ka Libahuntide loo sissetoomist absoluutselt geniaalseks ning filmis nähtud Taylor Lautnerit suurepäraselt castitud tegelaseks.
Ilmselgelt on Stephenie Meyer vampiiride mütoloogilist olemust uue põlvkonna jaoks omajagu muutnud – kiskja ja verejanu jäi alles, kuid sootuks romantilisema, ilusamal ja mõneti inimlikumal moel. See lugu elas minuga viies mind põnevasse alternatiivmaailma ja panne mõtlema, et kas ka minu reaalsuses võib olla erisusi. Ja paneb siiani.
Keskööpäikesesära
Ma tegelikult ei arva, et on väga originaalne jutustada täitsa sama lugu, mis on juba ilmunud, uuesti. Ja vaatamata kuulumisest “tiim Edwardisse” ei olnud mul siiski plaanis “Keskööpäikest” lugeda… kuid kuulsin sellest raamatust rääkimas kahte neiut ühes podcastis, mida ma kuulan. Ja korraga ma teadsin tolsamal hetkel, et lähen veel samal õhtul poodi, ostan raamatu ja kaevun suurepärasesse romantilisse fantaasiamaailma, kus elavad nii inimesed, vampiirid kui libahundid. Igav USA väikelin, my Ass!
Sain Keskööpäikese ehk Videviku saaga V raamatu kätte ja korraga kõnetas mind selle juures kõik – alates ca 800 lk sisust ja suurepärasest teemavalikust lõpetades imeliste kirjelduste ja Edward Culleni minapildiga.. Minu meelest on lugu hulga täiuslikum kui “Videvik” ise ning nii hingest ja südamest jutustatud. Mõnusalt detailirohke, aga ka suure hulga sisemiste dilemmadega, millega Edward rinda pistis. See oli ühes inimeses aset leidev tõeline võitlus inimese ja koletise vahel ning hea ja kurja piiril. Ma nautisin hetki ja lugesin tihti mõnd lõiku uuesti, sest see olid lihtsalt nii ilusalt kirjutatud. Ma teadsin lugu peast, aga leidsin selles jutustuses nii palju uusi nüansse. On ilmselge, et Stephenie Meyer on ka veel parem kirjanik, kui “Videviku” ajal.
Tiim Edward – skoorib ikka 1:0
Ma ei välista, et see võis olla lihtsalt aastatepikkune mälestus ja Robert Pattinson, kes “Videviku” lugu “Keskööpäikeses” oma häälega minu peas jutustas. Aga mingit vahet pole. Tiim Edward kinnitas ennast minu hinge ja pakkus mulle nädala jagu seiklusi romantilises paralleeluniversumis uue aja Romeo ja Julia seltsis. Ei, mul ei olnud igav. Jah, mul oli nostalgiline. Muidugi, ma nautisin seda seiklust veelkord läbi elamast.
Minu imetlus Stephenie Meyeri suunas, kes on loonud uue aja vampiirid – sellised, kes ei eksisteeri vaid õudusjuttudes ja kelle olemasolust meie endi seltsis vahel unistame. Vampiirid, kes mahuvad ka imelisematesse armastusromaanidesse ning painutavad reaalsust ning panevad uskuma uskumatut. Edward jääb kindlasti minu nooruse üheks armastuseks just oma võluga, šarmi ja perfektsusega – jah, ka Christ Nolani “Tenet” oli grammikene veel parem just tänu ideaalsele vampiirikutile, kes seal ajas rändurit mängis.
Kas ma soovitan Keskööpäikest?
Jah, kui Sa tead, mis on Videvik. Seda aastaid tagasi nautisid ja tiim Edwardisse kuulusid. Perfektne ja lihtne lugemine koos liigagi ideaalse armastuslooga. Sama lugu läbi hoopis teiste silmade – vampiiri silmade… ja nina. Kirjeldused on vahel nii head, et sisuliselt tunned ruumis olevate inimeste vere voolamist ja lõhna.
Muud romantilist lugemist?
Kui Sa otsid veel armsat lugemist, siis lihtsaks päeva lõpuks või nädalavahetuseks võid korra kaaluda Väikese Nurgapoe saagat. Natukene romantilisemaks ja unistavamaks looks soovitan aga mõnusat lugemispesa ja seiklusi seal, \”Kus mets kohtub tähtedega\”
