by Glendy Wanderah
\”Kus mets kohtub tähtedega\” raamat jäi mulle silma kohe kui see tuli – maagilistes postitustes sotsiaalmeedias, puhtas ja kaunis kaanedisainis ja unistama kutsuvas pealkirjas. Mul oli parajasti mitu raamatut pooleli, kuid kui kuulsin, et see olla samas stiilis kui \”Kus lauluavad langustid\”, teadsin, et see minu lugemislisti kirja läheb…. ja läkski. Kuid enne jõudsin selle kinkida veel sõbrannale, kes mulle just Kya ja langustide raamatut – kui ühte 2020 parimat lugemiselamust soovitas. Aitäh, Maret!
Mets, maisipõllud, eksinud tüdruk ja tähed
\”Kus mets kohtub tähtedega\” jõudis minuni lõpuks alles jõuludeeelsel kiirel ajal. Küllap selleks, et oleks hetki enda jaoks maha võtta ja ennast põnevasse maailma viia. Kaevusin raamatusse suure elevusega – kuidas olekski saanud vastupidiselt, kui seda võrreldi ühe viimase aja kõige parema ilukirjandusliku eeposega \”Kus laulavad langustid\”.
Kuid paraku oli algus minu jaoks pisut aeglane- tegelikult täitsa ilma põhjuseta. Ehk oli mul peas jõulustress ning tööga seotud tegevused? Ei oska öelda, kuid kui Kya võitis mu südame esimestel lehekülgedel, siis selle raamatu tegelased Ursa ja Jo vajasid pisut rohkem aega. Jo jättis üsna külma mulje, mis pärast ka lahti seletati… ja Ursa tähtedevaheline päritolu tekitas küsimärke. Või olid Illinoisi metsaveere maisipõllud ning kuidagi sinna eksinud väike tüdruk tähtedelt minu peas liiga veider… või vastupidi, liiga tuttav kooslus. Mu pähe tekkis ikka ja jälle kujutluspilt majast Chris Nolani \”Tähtedevahelise\” filmist….
Kuidagi see algus ei klappinud ning lugemishuvi oli minu puhul pigem mõõdukas… ja ma tegelikult ei teadnudki, kuhu see lugu välja viib: kas see on teoreetiliselt võimalik romantiline ja ilusa lõpuga draama või Star Warsi jälgedesse küündiv galaktikatevaheline seiklus? Või hoopis midagi kolmandat?
Ursa Major ehk Suur Vanker… ja kauged galaktikad
Ursa – raamatu üks peategelasi on enda sõnutsi kaugest Galaktikast. Suure Star-Warsi fännina olin valvel üsna pikalt. Tüdrukul on huumorimeelt ja suurepärane kujutlusvõime, lisaks hea empaatia – eelkõige suhtluses loomadega. Ursaga koos saabus ka koer, kes sai samuti Galaktika rändurile kohase nime – Väike Karu. Lisaks saabusid Ursa positiivsusega ka õnnekvargid, mis tema planeedil häid asju juhtuma panevad. Meenutasin isekeskis, kuidas väiksena füüsiliselt jõulumaagiat nägin ja siiamaani jõulusid nii armastan, et juba septembrist jõululaulude järgi kibelen.
Kuigi lugu läks hinge ja ei olnud igav, hakkas see mind päriselt huvitama alles siis, kui kahe naise ellu ilmus ka mees. Kas mulle lihtsalt meeldivad armastuslood ja romantikat peab olema? Jah ja ei. Aga sel korral lõi Gabe\’i karakter minu jaoks kogu summa kenasti kokku ja andis loole hoopis uue mõõtme. Nii loo edasiarengu mõttes, kui uutele nüanssidele ja elulistele probleemidele viidates, mis kogu loost lõpuks välja tulid. Nii Jo, Ursa kui Gabe enda kohta. Avastasin ennast mitmel korral mõtlemast, kui huvitavaid keerdkäike elus on ja kui vähe me ehk isegi lähedastest teame.
Tulnukatest, maal elamisest ja positiivsest ellusuhtumisest
Olen vahel mõelnud, et mis tunne oleks kohtuda tulnukaga. Kas nad on tõesti sellised pikliku peaga ja mustade silmadega hõbedased humanoidid. Või suhtlusaltid elukad nagu nii mõneski filmis või Rick & Morty multikas näinud oleme. Viimati ma juba elan tulnukate keskel ja nad lihtsalt näevad välja nagu meie? Tegelikult me vastust ei teagi.
Ja \”Kus mets kohtub tähtedega\” jättis siinjuures ka pisut oma mõtetel rännata. Raamat vastab küsimustele, kuid jätab nii mõnegi vastuse lugeja enda otsustada – nii ehk ongi minu natukene loomingulisemad lähenemised ja vastused pisut teised, kui näiteks Sul. See, kas seikled tähtedevahel galaktikas või metsas linnupesi otsimas või mujal – jääb juba Sinu otsustada.
Tähed vs Langustid?
Langustid! Lugu oli omamoodi, kohati pisut ebausutav ja veider, kuid lõpuks siiski väha puudutav ning positiivne. Lugesin ja olin tänulik oma kogemustele ja mõtetele. ning ellusuhtumisele, mida tähetüdruk endaga kaasas kannab.
Lool endal oli nii mõnigi puudus ja see läks õige pisut pööraseks metsikuks läämneks ühel hetkel. Ja pean tunnistama, et see raamat ei olnud minu arvates nii hea, kui Langustide raamat, mida ma sõna otses mõttes neelasin ja kaanest kaaneni nautisin. Küll on pärast väga erinevaid emotsioone suur tänu, et selle lugemise ette võtsin ning tänu autorile, kes üsna tõsiseid teemasid väga loominuliselt katab.
Suures pildis siiski väga meeldibv lugemine 🙂
