Tüdruk A – nagu Abigail. Abigail Dean.

\”Või on see jutt hoopis minust, kuna ka minu nimi algab A-tähega?\” Selline oli üks minu mõtteid, kui endale uut põnevikku valisin ja Abigail Deani \”Tüdruk A\” mulle raamatupoodides pidevalt näppu jäi. Või tõmbas mind see kollane atraktiivne raamatukaas?

Sest lõpuks ma murdusin: ülistavad ja konkreetsed tagasisided raamatukaanel ja inimlik uudishimu \”A-tüdrukust\” said minust võitu. Ühe sooduka järel maabusin koju just see teos kotis …

… jah, küllap mõjutasid minu valikud pisut ka uudised, et just see raamat olla 2021 ilukirjanduslike põnevike tippbestseller. No vaatame veel seda asja!

Tähestikuperekond Õudustemajas

Tüdruk A algus oli minu jaoks pisut segane, kuid teema keris. Ja keris. Ja keris. Lühidalt kokkuvõttes sai suurem osa küsimusi lõpuks omale vastuse ning huvitavaid twiste ja taipamisi jagus täitsa raamatu lõpuni. Viimast lehte lõpetades olin kergelt lummatud ja sõnatu. Mõistsin raamatukaanel olevaid ovatsioone täielikult.

Raamatu jutustab ühe perekonna lastest, kellest igaühe õõvastavat lugu – nagu tähestikutähti- üksteise järel kogeme. Lugude ühisosa on tüdruk A (Alexandra \”Lex\” Grace), kes seda perekonda läbi oma loo ühtseks seob. Saanud päranduseks oma pere lapsepõlvekodu, mis oli laste jaoks esiti kodu kuid hiljem õudusemaja, on aeg vanad mälestused elustada, varased luukered kapist välja tuua ning mõelda välja perfektne plaan, kuidas õudustemajast kohalik õdus kogukonnamaja luua.

Leht lehe haaval avanevad pildid Lexi ja tema 6 õe-venna mõneti vahvast Bullerbylikust lapsepõlvest, mis päädib lõpuks piinamise ja näljutamisega usuhullust isa poolt.

Õudne lõpp või lõputu õudus?

Loo murdepunkte on hetk, mil varateismelime Lex – olles oma isa poolt piinatud – on saanud võtnud vastu otsuse põgeneda. Ta sai aru, et midagi on valesti. Pärast põhjalikke ettevalmistusi, leidis ta lahenduse, kuidas lahkuda näljutamisest, köidikutesse sidumisest ning tubadest, mille akendest ei tule päikesevalgust, kuna need on kinni naelutatud.

Läbi õnne ja püüdluste see ühel ilusal päeval õnnestub. šokk lasub nii kohalikul külakogukonnal kui avalikkusel – eriti kuna pereisa kristlikke põhimõtteid järgis. Kõik pere lapsed päästetakse, nad saavad psühholoogilist abi ning asenduspered ja raamatu vahendusel avaneb meil lugejana kõigi nende loost osa saada.

Ja kuigi tundub, et õudne lõpp põgenemisepäeval on märgiline, siis näitab raamat, kuidas see võib olla algus lõputule õudusele.

Tõepoolest suurepäraselt kirjutatud lugu täis õudust, inimsuhteid, uuestisündi ja armastust. Veri on paksem kui vesi.

7,5/10

PS: Kui Sulle meeldis ka \”Tüdruk A\”, kuid soovid ka midagi pisut pehmemat lugeda, siis soovitan Sulle \”Kus mets kohtub tähtedega\”